Talk:Kristjan Raud

Untitled

I've got no time currently to continue the translation. I leave the Estonian version here and when I am back, I will continue. Actually, the text cannot translated verbatim on copyright considerations, and I simply pluck the factual information and rearrange it.

Iseseisvuseelsetel kümnenditel sai Eestis aktuaalseks eri kultuurimõjude küsimus. Kunstnik Kristjan Raud pidas eesti kultuuri tähtsaimaks lätteks rahvuskultuuri, hinnates kõrgelt selle ilu, lihtsust ja omapära. Ta lähtus rahvuslikkusest kogu oma tegevuses.

Vennad õppisid koos Koeravere külakoolis, Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis ja Rakvere kreiskoolis. Nende elutee lahknes 1883 Tartu Reaalkoolis, sest KR läks sealt Tartu I (saksa) Õpetajate Seminari. Mõlemad valisid aga kunstnikukutse: Paul lõpetas 1894 Düsseldorfi kunstiakadeemia, KR õppis Peterburi (1893-97), Düsseldorfi (1897-98) ning Müncheni kunstiakadeemias (1901-03). Üldharidust võimaldasid neil saada põllumehest isa ja ema vend Magnus Treublut. Kunstiõpingutes vedas rohkem Paulil, keda toetas pidevalt baltisaksa aadlidaam Natalie von Uexküll. Kuigi KR katsus ise hakkama saada, aidati tedagi. Nii hankis Johann Köler talle suurvürst pavel Aleksandrovitśi kaudu raha õpingute jätkamiseks. 1903 oli KR siiski sunnitud rahapuudusel õpingud Müncenis lõpetama ja asuma kevadel 1904 elama Tartusse. Kaksikvennad erinesid välimuselt ja olemuselt. Paul Rauda iseloomustasid eelkõige leebus, peenetundelisus ja seltskondlikkus. KR seevastu oli kinnine, põhimõttekindel ja äärmiselt põhjalik. Ainsana tolleaegsetest eesti kunstnikest ei huvitunud Paul Raud ühiskondlikust tegevusest, samal ajal kui KR oli üks aktiivsemaid. KR väärtustas ühiskonna arengu esteetilise ja eetilise mõjutegurina kunsti. Nähes selles esivanemate elujõu olulist allikat, soovis ta kaasajalgi õpetada eestlasi mõistma kunsti tähendust ja luua neile jõudu andvaid teoseid. Sellele pühendudes on KR öelnud: "Mina elasin väga tagasihoidlikku väikest elu igapäevase leiva teenimiseks ja olin peaaegu erak, et vabal ajal mahti leida nendeks ülesanneteks, mis mu vaimu- ja südameasjaks olid." Tartu perioodil (1904-14) algatas KR vanavara kogumise. Suuresti selle baasil loodi Tartus 1909 Eesti rahva Muuseum, millele KR pani palju lootusi eestlaste kultuurihuvi äratajana. Samal eesmärgil korraldas ta rahvakunsti- ja käsitöönäitusi, andis joonistustunde Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastekeskkoolis, Eesti Käsitöö Seltsis ja oma kunstistuudios ning avaldas ajakirjanduses rohkesti artikleid. Asudes rahvusliku kunstistiili loomisele, seadis ta enesele suuri nõudmisi. KR-i arvates pidi kunstnik olema väga haritud, sisemiselt stabiilne ja siduma end rahva saatusega. 20. sajandi esimestel kümnenditel polnud tal ühiskondliku töö tõttu piisavalt aega kunstiloominguks. Tema tollased õnnestunumad saavutused seonduvad "Noor-Eestiga". KR ei liitunud selle kirjanduslik-kunstilise rühmitusega küll nii tihedalt kui kunstnikud Nikolai Triik ja Konrad Mägi, kuid ta aitas luua uut raamatukunsti. Enam tunnustatakse KR-i illustratsioone 1910 avaldatud Juhan Liivi luulekogule. Alates 1914. aastast kuni elu lõpuni elas KR Tallinnas. Iseseisvuse alguses dimineeris tema elus endiselt ühiskondlik külg. Ta juhtis haridusministeeriumi kunsti- ja muinsuste osakonna juhatajana, muuseumide korraldajana ja muinsusvalitsuse juhatajana 1919-24 Eesti muinsuskaitsetööd: koostas muinsuskaitseseaduse, hoolitses arhiividokumentide säilitamise eest, korraldas 1920 muinasvara päevad. KR-i mälestuste järgi tuli "päästa, päästa ja päästa ja koguda", sest paljud sõja ajal laokile jäänud kultuurivarad vajasid kaitset ja peremehekätt. KR rõhutas samuti riigistatud mõisate ajaloolist tähtsust kultuurikeskustena ja kritiseeris teravalt seisukohti, mille kohaselt neis sageli eeskätt majanduslikku kasutegurit hinnati. KR-i elu muutus otsustavalt 1924. Ta abiellus Elvira Tischleriga ja loobus enamikust ühiskondlikest kohustustest. Nüüd said talle esmatähtsateks kodu ja looming. KR-i perre sündis tütar ja kaks poega, 1929 valmis maja Nõmmel. Paraku jagus õnne kõrvale õnnetustki - 1930 suri KR-i lähim sõber, vend Paul Raud, kes oli andekas portretist, kuid kunstnikuna siiski venna varju oli jäänud. Elu viimasel perioodil tegeles KR loomingulise tööga rohkem kui varem ja see aeg kujunes talle väga viljakaks. KR-i lemmikteemad olid läbi aegade Eesti loodus ja mütoloogia, rahva elu. Eriti kuulsateks said 1935 ilmunud eepose "Kalevipoeg" 5. trüki illustratsioonid. See teema oli teda võlunud juba Tartu päevil, aga erakordne vastutustunne ja enesekriitika ei lubanud tal tollal selle ülesande kallale asuda. KR-i 75- sünnipäeva tähistamiseks kuulutati 3. III 1940 välja temanimeline kunstiaasta, mis jäi ühtlasi viimaseks iseseisvusaegseks suureks kultuuriaktsiooniks. Eesti riigi loomisele kaasa elanud kunstniku saatus oli näha tollase omariikluse lõppu. KR omistas elus suurimat tähtsust tööle oma rahva heaks. Eluõhtulgi kirjutas ta sõber Karl Eduard Söödile: "Tahaks vaba ja segamata olla, tahaks ometi veel sedateist ütelda, veel palju ütelda ja ikka jälle midagi uut ... nii lõpmatuseni."

Andres 04:40, 19 August 2005 (UTC)