Jean-Honoré Fragonard (5. apill 1732 – 22. august 1806)[1] oli prantsuse rokokoo, kes sai tuntuks oma märkimisväärset hõlpsust, joovastust ja hedonismi väljendava maalimisstiili kaudu. Oma elu jooksul maalis ta rohkem kui 550 teost, millest ainult viis on dateeritud[2].
Elulugu edit
Fragonard sündis Grasse linnas Prantsusmaal esimese lapsena kaupmehe ning kinnastevalmistaja François Fragnonardi ja Françoise Petiti perre. Järgmise aasta juulis sündis perre veel teine poeg, kuid kes 10-kuuselt suri. Nii jäigi Jean-Honoré pere ainsaks lapseks. Kui Fragnonard oli 6-aastane, kolis perekond Pariisi[1].
1748. aastal alustas Jean-Honoré oma kooliteed õpipoisina juristi juures, kes aga avastas, et poisil on suur huvi joonistamise vastu ning seetõttu saadeti ta 1749. aastal hoopis François Boucheri juurde maalimist õppima. Boucher nägi Fragonardis küll annet, aga ei soovinud oma aega raisata nii kogenamatu poisi peale ning saatis ta edasi õppima Chardini käe alla. Pärast kuut kuud Chardini ateljees õppimist pöördus Fragonard tagasi Boucheri juurde ennast täiustama[1].
Kuigi Fragonard polnud veel Académie de France à Rome õpilane, võitis noor kunstnik 1752. aastal Prix de Rome stipendiumi. Kuid enne sinna õppima asumist, jätkas ta oma õpinguid kolm aastat Charles-André van Loo käe all. 1756. aastal lahkus ta Pariisist, et asuda õppima Roomas Prantsuse Akadeemias[3].
Roomas olles sõbrustas ta Hubert Robertiga, kes oli samuti kunstnik. 1760. aastal rändasid nad koos Itaalias ringi, kus nad õppisid tundma Itaalia kunsti ning tegid hulganisti visandeid kohalikust maastikust. Nende koostööl valminud näitust demonstreeriti Villa Medicis Roomas. Selle aja jooksul õppis ta hindama ka Hollandi ja Flandria meistreid nagu Rubens, Hals, Rembrandt ja Ruisdael, järgides nende vaba ja jõulist maalimisviisi. Fragonard katsetas rokokoo asemel ka neoklassitsismi[2][1].
17. juunil 1769. aastal abiellus kunstnik miniatuuride maalija Marie-Anne Gérardiga, kes oli samuti pärit Grasse linnast, ning juba samal aastal sündis paaril tütar, kes sai nimeks Rosalie Fragonard. Tütrest sai tema muusa. 1780 sündis kunstnikel ka peog Alexandre-Évariste Fragonard, kellest sai hiljem andekas kunstnik ja skulptor.[1] Kaheksa aastat pärast venna sündis, vaid 19-aastaselt, suri Rosalie[4]. Fragonard kolis 1800 aastate algul tagasi Pariisi ning veetis oma elu viimased eluaastad seal. Kunstnik suri 1806. aasta augustis ning peagi unustati Fragonard sootuks.
Looming edit
Algusaastatel maalis kunstnik eelkõige traditsioonilisi teemasid, milleks olid ajaloolised sündmused ja maastikud. Hiljem pöördus kunstik erootika poole ning tema pintsitõmbed olid piisavalt kerged, et ka hiljem oma töid vulgaarsetena hoida. Alles pärast abielu häälestas ta vulgaarsed toonid oma töödes maha ning keskenud siis peamiselt koduõndsuse, kodu ning aedade maalimisele.
Aritokraatide kujutamisel peeti ümarat figuuri hea tervise märgiks. Seetõttu eelistas Fragonard inimesi maalidese täidalsi ning terve kehaehitusega modelle. Kunstniku maalidel olid mõlemad nii mehed kui ka naised kahvatute nägude ja roosade põskedega, sihvakate sõrmede ning varvastega ja segamini soengutega, mis jättis mulje nagu oleksid nad just voodist tõusnud.
Võib arvata, et Fragonard võttis maalimisel vabade pintsitõmmetega eeskuju Rubensilt. Hoides pintsliliigutused voolavad, suutis kunstnik tabada aegade mööduvat kergust, kus poliitiline ja sotsiaalne keskkond muutus pidevalt. Fragonardi palett oli täis pastelseid värve, näiteks õrnad roosad, kollased ja rohelised.[5]
Teosed edit
-
Blind Man's Bluff -
The Musical Contest -
The Love Letter -
The Swing -
A Young Girl Reading -
The See-Saw -
The Stolen Kiss
Kasutatud kirjandus edit
- ^ a b c d e Fragonard. Poesie & Leidenschaft. Deutcher Kunstverlag. pp. 20–22.
- ^ a b "Jean-Honoré Fragonard". Wikipedia.
- ^ "Jean-Honoré Fragonard. French painter". Britannica.
- ^ "JEAN-HONORÉ FRAGONARD". Hisour.
- ^ "Jean-Honore Fragonard". Artble.